Valu
Valu – kuidas seda iseloomustada?
Valu annab meile informatsiooni sellest mis meid välis- või sisekeskkonnast ohustab. Olenevalt valu iseloomust võib valu jagada:
- pindmine valu, mis tuleb nahast. Kui pindmise valu tekitamiseks torgata nahka nõelaga, siis tekib terav ja hästi lokaliseeruv valuaisting, mis ärritaja toime lõppedes kiiresti kaob.
- süvavalu valu, mis tuleb lihastest, luudest, liigesterst ja sidekoest. Seda laadi valud on näiteks ägedad, alaägedad ja kroonilised liigesvalud, mis kuuluvad kõige sagedasemate valu vormide hulka. Süvavalu on reeglina nüri, halvasti lokaliseeritav ja tal on kalduvus kiirguda naabrusse.
- vistseraalne ehk siseelundite valu, tekib õõneselundite nt sapipõie või neeruvaagna järsul ja tugeval venitamisel. Valulikud on ka spasmid, tugevad kontraktsioonid,eriti kui need on seotud puuduliku verevarustusega (isheemiaga).
- akuutsed ja kroonilised valud, piirduvad reeglina kahjustuskohaga mida on võimalik täpselt lokaliseerida ja valu tugevus sõltub otseselt ärrituse intensiivusest. Näiteks naha põletuse korral.
- pikaajalised valud, püsivad pikka aega näiteks seljavalud või korduvad rohkem või vähem korrapäraste vahedega üha uuesti näiteks migreenipuhused peavalud.
- krooniselised valud, on vähemalt pool aastat kestnud valu.
Valu hindamine ja väljendamine
Valu hindamisel on otsustav tähtsus parajasti esineva valu võrdlemisel varem läbi elatud valudega ning nende tookordsete tagajärgedega. Valu hindamisel tuleb arvesse võtta, et patsiendi iseloomustus valule sõltub muuhulgas ka sotsiaalsest situatsioonist, perekonna tavadest, kasvatusest ja ka etnilisest päritolust. Sageli on valu hindamisel määrav millises olukorras valu esineb. Valupuhune käitumine on seotud ka püsivate isiksuseomadustega.
Allikas: Inimese füsioloogia. R.F.Schmidt, G. Thews