Näljatunne
Inimese energiabilanss on tasakaalus, kui toidu energiasisaldus vastab lihastööst, keemilistest protsessidest ja keha soojuskaotusest tulenevale energiavajdusele. Liigne söömine põhjustab rasva ladestumist depoodesse ja seeläbi kehakaalu suurenemist. Vaegtoitumine põhjustab rasvadepoode ärakasutamist, mille tulemusel kehakaal langeb. Liigse kaalukaotuse korral töövõime langeb ja eksmtreemsetel juhtudel lõppeb surmaga.
Normaalselt inimesed kohandavad kiiresti oma toitumise vahelduvatele vajadustele ja toidu toiteväärtusele (energiasisaldusele). Seda söömise lühiajalist regulatsiooni täiendab ja kontrollib pikaajaline regulatsioon, mis tasakaalustab toitumise vead ja hoolitseb normaalse kehakaalu säilimise eest.
Loomkatsed näitavad, et loomade nuumamise tõttu muutuvad nad ülekaaluliseks, aga seejärel kui nad paigutada normaaltingimustesse siis söövad nad taas tunduvalt vähem saavutades normaalkaalu. Niipea kui loomad lähenevad normaalkaalule hakkavad nad aegamööda rohkem sööma. Ümberpööratult, pärast näljapersioodi taastatalse aögne kehakaal ajutiselt suurenenud söömisega.
Toiduvaegus põhjustab nälga ja naljaga seotud toitumisinstinkt põhjustab söömise ning võimaluse korral küllastunde.
Näljatunde vallandumine. Subjektiivse kogemuse järgi on nälg mao piirkonnas lokaliseeruv või sinna projitseeruv üldtunne, mis tekib tühja mao puhul ja pärast mao täitumist toiduga jällegi kaob või asendub küllustundega. Näljatunde vallandusel näib oluline roll olevat veres lahustunud glükoosil. Glükoosi vähenenud kättesaadavus on seotud näljatundega ja tühja mao kokkutõmmetega.
Söömine ilma näljata. Mitte ainult inimestel, vaid ka teistel soojaverelistel loomadel sõltub söömise ulatus mitte ainult toiduvajadusest vaid ka psüühilistest teguritest ja sellest millal on oodata järgmist söögikorda. Viimasel juhul räägime etteplaneeritud söömisest, mille puhul ei likvideerita juba tekkinud defitsiiti vaid oodatavat energiakulu kaetakse ennetavalt.
Füsioloogiliste faktorite kõrval määrab toitumisega seotud regulatsioone ka psüühilised faktorid. Nõnda ei määra söömise aega ja ulatust mitte ainult nälg vaid ka paljud teised faktorid nagu söögi aja harjumus, toidu hulk ja maitse.
Meie soovi teatud toidu järgi nimetataks isuks. See võib olla osa näljatundest või esineda sellest sõltumatult. Isul on sageli somaatilised põhjused, nagu näiteks iha soolse toidu järele keha soolade kaotuse korral, sageli on ta aga sellest sõltumatu ja peegeldab kas kaasasündinud või omandatud individuaalset toitude eelistust. Sageli on ka mõnest toidust keeldumine kujunenud piirkondlikult kasutada olevate roiduainete liikidest ja mõjustatud selle kultuuripiirkonna kimmete poolt, mille juured on tavaliselt religioosse loomuga, kuigi nad hiljem on ratsionaliseerunud. Selles valguses sõltub toidu isuäratavus, mis peamiselt põhineb lõhnal, maitsel, konsistenstil, temperatuuril, valmistamisviisil, serveerimisel ja teistel raktoritel, suurel määral meie afektiivsest suhtumisest toidusse.
Tugeva välise siitmuli mõjul, näiteks eriti ahvatleva rikkaliku toidu pakkumise puhul, sööb praktiliselt iga inimene rohkem, kui on tema energiavajadus. Seega minnakse mööda bioloogilistest lühiaegsetest regulatsioonimehhanismidest. Seda tuleks tasakaalustada vähema söömisega järgnevatel tolidukordadel. Jõukas ühiskonnas see ilmselt paljudel inimestel ei õnnestu.
Selline bioloogilise pikaajalise regulatsiooni ülesütlemine põhjustab ülesöömist. Seetõttu on tekkinud ka läänemaades epideemilise ulatuse võtnud suure terviseriskiga seotud rasvtõve profülaktika ja ravi äärmiselt raske.
Allikas: Inimese füsioloogia. R.F.Schmidt, G. Thews