Lihasatroofia
Lihasatroofia puhul väheneb lihasmass, lihaskiudude ristlõike pindala ning võimalik on ka lihaskiudude üldise hulga vähenemine. Atroofia on organismi adaptiivne protsess, mis seisneb koe mahu vähenemises ja funktsiooni languses. Atroofia võib olla koe funktsiooni languse põhjuseks, kuid võib olla ka selle tagajärjeks. Seda näiteks immobilisatsiooni või närvikahjustuse korral. Rakkude mõõtmete vähenemine tuleneb peamiselt rakuorganellide, tsütoplasma ja valgukomponentide vähenemisest. Atroofia korral väheneb raku organellide arv, kuid rakutuumade hulgas üldiselt muutuseid ei teki.
Muutused atroofia korral tekivad tavaliselt järk-järgult pikema perioodi jooksul. Olemuselt on atroofia taaspöörduv ehk atroofia põhjustava faktori kadumisel on kude võimeline taastuma. Taastumine sõltub suuresti atroofiliste muutuste ulatuslikkusest. Väga kaugelearenenud atroofia korral on taastumine endisele tasemele ebatõenäoline. Seejuures on oluline märkida, et taastumisprotsessid võtavad oluliselt kauem aega kui atroofia teke.
Tüüpilisteks atroofiat põhjustavateks teguriteks on jäseme immobilisatsioon või koormuse vähene rakendamine, denervatsioon, traumad, seljaaju vigastused, toitainete vaegus, vananemine (sarkopeenia), süsteemsed haigused ning pikaaegne voodirežiim. Samuti põhjustab lihasmassi vähenemist treeningmahtude vähenemine või treeningute lõpetamine. Näiteks, kui lihase hüpertroofiat põhjustava jõutreeninga tegelemine lõpetada või vähendada treeningu intensiivsust ja mahtu, siis hakkab lihasrakk oma suuruses taanduma endisele normaalsele tasemele, mis oli enne jõutreeningutega tegelemist.
Olenemata atroofiat põhjustavast tegurist, algab atroofia tavaliselt kohese valgusünteesi langusega. Paari päeva pärast lisandub olemasolevale ka valgu degratatsioon ning need kaks faktorit koos põhjustavad kiire lihasmassi kao.
Immobilisatsioonist põhjustatud lihasatroofia
Immobilisatsiooni korral tekivad lihasrakus olulised muutused juba varajases immobilisatsiooniperioodis. Atroofia tuleneb suuresti valgusünteesi langusest ning kõige tugevam valgusünteesi langus toimub esimeste immobilisatsiooni tundide jooksul. Valgusünteesi langus algab intensiivselt esimese 6 immobilisatsiooni tunni jooksul ning alles seejärel stabiliseerub. Valgusüntees võib langeda ühenädalase immobilisatsiooni käigus kuni ~50% päevas.
Lihasatroofiaga kaasneb ka lihasjõu langus, mis on ilmekaim varases immobilisatsiooni faasis (esimese immobilisatsiooninädalaga väheneb lihasjõud 3-4% päevas). Näiteks reie-nelipealihase ristlõike pindala väheneb 6 nädalaga umbes 30% ning lihasjõud seejuures väheneb ligikaudu 50%. Atroofia võib olla üldine või lokaalne, olenevalt immobiliseerimise astmest. Näiteks hüppeliigese kipslahase korral on eelkõige atroofiast mõjutatud säärelihased, kuid üldise voodirežiimi korral kulgeb atroofia laiahaardelisemalt.
Aeglast tüüpi lihaskiud on immobilisatsiooni suhtes tundlikumad kui kiiret tüüpi kiud ning neis toimub atroofiat põhjustavate protsesside kiirem väljakujunemine. Samas on remobilisatsiooniperioodis aeglaste kiudude taastumine hõlpsam. On leitud ka, et sirutajalihastes esineb atroofia suuremal määral kui painutajalihastes. Immobilisatsiooni tulemusena võib muutuda ka lihaskiudude fenotüüp kiirete kiudude kasuks, mille tõttu lihaskiudude maksimaalne kontraktsioonikiirus suureneb. On leitud, et kuigi lihase fenotüüp muutub kiire tüübi suunas, ei esine algselt muutuseid lihase üldistes osküdatiivsetes võimetes ja vastupidavuses.
Immobilisatsiooni korral häirub ka lihaskiudude korrapära ning suureneb lihasesisese sidekoe ja rasvkoe suhteline hulk. Sidekoe hulga suurenemine põhjustab lihase elastsuse vähenemise, mis muudab lihaskoe vastuvõtlikumaks vigastustele. Rehabilitatsioon atroofia korral ei tohiks olla liiga jõuline ning peaks olulise osana sisaldama venitusharjutusi.
Valgusünteesi elavdumine algab juba esimestel immobilisatsioonijärgsetel taastumistundidel. On leitud, et ühenädalase immobilisatsiooniperioodi järel normaliseerub valgusüntees kuuendaks rehabilitatsiooni tunniks. Valgusünteesi kiirendab koheselt immobilisatsioonile järgnev kehaline aktiivsus. Skeletilihase endise seisundi taastumiseks on vajalik vähemalt 2 korda pikemat aega kui seda oli liikumatuse periood. Immobilisatsiooni käigus tekkiva atroofia ulatuslikkus ning hilisem taastumise kiirus ja edukus sõltub ka lihaskonna eelnevast seisundist. Immobilisatsiooni korral ei ole võimalik atroofiliste protsesside teket lihaskoes täielikult ära hoida, kuid võimaluse korral isomeetriliste harjutuste sooritamine võib seda vähendada.
Koostaja: Maarja Pilipenko